Liikuv TV-kava

Mul on elujooksul nii palju hüüdnimesid olnud, aga üks, milletõttu nooremas eas paljud klassikaaslased ei jäänud oma lemmik programmist ilma on pealkirjas välja toodud. Kunagi, kui polnud mõttetuid tehnikavidinaid igalühel käepärast, oli paber ausees. Ma väga noorena alati TV-kava kätte saades, lugesin saatetutvustused läbi ning vaatasin, mida põnevat veel on vaadata mingi päev. Mäletan, kui vanaemaga koos sai kunagi "kodus ja võõrsil" vaadatud ja ma kommenteerisin, mis nüüd juhtub. Tema oli hämmingus,et kus ma seda tean, aga ma vastasin alati, et kõik seebikad on alati ühesugused.

Eile alustasin oma noorusea suure tähelepanu võitnud teemaga tutvust. Karistusseadustik. Ma vihkan raamatuid, kuna ma pean nii väga keskenduma, et neist mingeid teadmisi omandada. Ma oleksin võinud karistusseadustiku läbi töödata 2. kursusesl, kus õppisin õiguse aluseid TTÜ's. Oli see 2006 või 2007, isegi ei mäleta. Õppejõud soovitas seda. Ma laenutasin selle toreda punaste kaantega asjanduse. Kunagi ei avanud.  Aine oli üks kõige lihtsamaid tagant järele, kuigi sain hindeks "kahe", mille peale kukalt sügati, et mina nii kõrge hinde sain. Eksam põhines õppejõu omal raamatul,  mida lugesin 86 lehte läbi. Peaaegu minu rekord ühe ja sama teema lugemisel. Ma ei jõudnud poole peale, aga eksamile läksin ikkagi. Eksam oli lihtne, kõik oli nii loogiline. Mul oli toona halb komme riigikogu infotunde jälgida pidevalt, kust vastused leidsin eksamiküsimustele. Pooltele küsimustele leidsin vastuse mõlgutades mõtteid infotunnist. Õiguste alused aineks. Riigikogu on nagu samast mastist kui õiguse alused, kuna nad ise loovad seda teemat..Oi, kuidas mõni proovis laimata, et ma petsin, kuna nii raske eksami kohe esimesel korral läbi sain. Oma õigusi tuleb tunda igal ühel!